22.

Kas teate, kus lapsevankri püsivarustuse hulka kuulub…vintpüss?!

Postitas: Sandras Kategooria: Uudiskiri

Kas teate kohe nimetada, kui teilt küsida, kus on tänapäeval sellist metsikut maailma, kus mees tunneb ennast väga mehena – tõelise metsiku mehena? Ilmselt pakute esmalt Siberit, Alaskat jne. Need on metsikud paigad, kuid on ka veel karmimaid paiku, palju karmimaid!

Meist ca 2500 kilomeetrit otse põhja asub Teravmägede saarestik.  Tegu on kõige põhja-poolsema püsiva inimasustusega paigaga.  Elukorraldus on seal  lihtne. Pool aastat on valge (polaarpäev) ja pool aastat pime (polaaröö).

Loodus, kuna saarestik asub nii põhjas, on üpris napp. Puid ega põõsaid ei kasva, taimestik on olemas, kuid enamuse ette võib panna sõna mini, sest suureks nad lühikese kolme suvekuuga ei kasva. Põhiliselt kasvavad seal samblikud.

svalbardi loomad2

Flora nappuse kaalub aga üles fauna, kelle nimede ette sõna mini, kuidagi ei sobi – jääkarud, morsad, vaalad, põhjapõdrad (kes tegelikult päris põhjapõdrad ei olegi, vaid on miskit karibuude ja põhjapõtrade vahepealset), polaarrebased jne Putukaid on minimaalselt ja needki väga väikesed.

Geoloogilises mõttes on aga piirkonna näol tegu paradiisiga. Näiteks on Teravmägedel esindatud pea kõik liustiketüübid, mida maailmast leida võib.

Inimesi, kes Teravmägedel elavad võib iseloomustada: konkreetsed, lakoonilised ja ausad. Kohalikel pole kombeks hakata rääkima kõigepealt sinuga ilmast. Praktiliselt ilma sissejuhatuseta minnakse kohe asja juurde, mis tarvis. Seda kahtlustavamalt vaatavad nad inimesi, kes keskmise Lääne-Euroopa traditsiooni kohaselt üritab olla viisakas.

svalbardi liustikud

Kant on põhjas ja külm ning pool aastat ka pime, kas veel midagi, mis selle karmiks muudab? Mida arvate näiteks pildist, kus noor kaunis põhjamaine naine jalutab linnaserval lapsevankriga, mille küljes ripub vintpüss? Lolliks läinud? Või on linnas röövlid või vargad? Lihtslt polaarhullud inimesed? Ei üht ega teist. Lihtsalt Teravmägedel elab jääkarusid rohkem, kui inimesi ja on olemas reaalne oht selle maailma suurima imetajaga kokkupõrkeks. Kokkupõrge ca 800 kilose loomaga oleks ilmselt ka Jaan Taltsile liig, rääkimata tavakodanikust.

Viimane inimene tapeti jääkaru poolt Longyearbyen`is juba ca kümme aastat tagasi aga siiski oht on olemas. Ka saabudes jagatakse turistidele lennujaamas buklette, mis teavitavad “suure valge” ohust. Bukletist saate teada, et jääkaru ajaviiteks tappa on ränk kuritegu ja samas jagatakse näpunäiteid, kuidas enesekaitseks jääkaru efektiivselt teise ilma saata, kui ta on võtnud nõuks lähemalt tutvuda teie sisemise iluga. Veel saate teada, et asulast ilma relvata väljuda oleks ilmselge lollus. Siit tekib küsimus, et kust siis peab tavakodanik relva võtma? Veel mõned aastad tagasi oli asi väga lihtne. Läksid kuhugile kohalikku turismifirmasse ja võtsid laskeasendi. Midagi küsimata võeti riiulist vintpüss ja padrunid, pandi sinu ette ja selle kõrvale mingi norrakeelne paber, kuhu pidid allkirja andma. Pärast seda head teed! Tagasi saabudes esitati arve päevade eest, mil vedasid enesega relva kaasas. Üllataval kombel polnud see ka kallis – esmatarbe kaup ju!

relvaga emaTäna on see mõnevõrra keerulisem. Tuleb täita hulk formulare, teavitada täpsest marsruudist, grupi liikmetest ja veel palju muud. Lisaks uuritakse ka sinu laskeoskuse kohta. Iseenesest mõistlik. Varem eeldati, et sealkandis liiguvad rindi ainult nii karmid mehed, kes on mingid põlised kütid, või miskit sellist. Täna vähemalt küsitakse, et kas oskad selle relvaga miskit teha. Ja kui ei oska siis soovitakse natuke tiirus harjutada või veel parem palgata kedagi, kes oskab. Vastasel juhul on teil relvast jääkaru vastu samapalju abi, kui korralikust malakast. Sest kui rahulikult saate paugu relvast kuidagi välja meelitada, siis see pole kuidagi võrreldav sellega, kui peaaegu tonn kaaluv elukas sinu poole tormab ja sul on aega ainult üheks lasuks. Ilmselt enamus inimesi avastab sellel hetkel, et varem enam-vähem korraliku kümne näpu asemel on kümme keedetud makaroni ja needki on pistetud kahe väriseva varruka otsa. Reaalseid intsidente karudega leiab aset siiski väga harva ja siis ka enamasti piisab nende hirmutamisest. Tõsi, püssipauku karud eriti karda sest kui nad jääl kõnnivad, siis jää aeg-ajalt murdub kõva pauguga ja karud on sellega harjunud. Paremini hirmutab neid rakett, mis tuleks lasta talle nina ette. Hea, kui rakett viliseks ja ajaks suitsu välja. Liiatigi pole ju karu ka mingi kinnisideega maniakk, kes ilmtingimata just sind iga hinna eest tappa tahaks. Ta on lihtsalt suur ja uudishimulik loom … muidugi küll hea isuga. Nii, et hirmutamise peale ta ikkagi peab paremaks sündmuskohalt lahkuda. Nii palju karudest. jaakarud

Kas karuoht ei muuda Teravmägesid pisut liiga karmide meeste maailmaks? Arvan, et ei muuda. Pigem vastupidi. Matkates puutumatus ja ilusas arktilises tühjuses lisab vaid vürtsi mõõdukas karuoht ja annab meile kõige parema pildi metsikutest maadest ja aegadest, kus lisaks metsloomadele tuli ka karta erinevaid vaenulikke hõime. Matkamine Teravmägedel on ehe ja meeldejääv kogemus.

 

Loo autor on Teravmägede reisijuht Rene Rässa 

Vaata meie reisi Teravmägedesse

Ole kursis põneva reisiinfoga

Pane siia oma meiliaadress ja oled toimuvaga kursis,



Liitu uudiskirjaga!