15.

Külalised safarilaagris

Postitas: Sandras Kategooria: Uudiskiri

Botswana kaitsealade ja rahvusparkide laagrikohtadel pole mingeid piirdeid. Maasturitel rändavad safarituristid ööbivad enamasti katusetelkides, vanad safarihundid ka maapinnal kuppeltelkides. Mistahes elajaloom võib laagrist suvalisel kellaajal läbi hüpata, et teile omal viisil „tere tulemast Botswanase“ öelda. Külalislahked ja uudishimulikud, nagu nad on, kipuvad nad seda reeglina ka tegema.

Esimesena tervitab teid kindlasti tava-põõsasorav. Tõenäoliselt on neil loomakestel leping Botswana Turismiametiga laagrites majandamiseks. poosasoravPõõsasorav tahab kogu aeg midagi põske pista. Või, kui põske ei mahu, siis kooreprakku.

 Abivalmeid olendeid on veelgi – kui te ei viitsi õhtul kastruli põhja külge keevitunud makarone lahti kraapida, siis olge mureta – öösel tuleb hüään, ajab kastruli kummuli, lakub ära nõudepesuvee ja limpsib poti laitmatult puhtaks. Ainuke häda on selles, et kuigi nime järgi otsustades võiksid hüään ja hügieen lähisugulased olla, on need kaks pärit vastandpoolustelt.

Osa loomadest tuleb pimedal ajal seepi, hambaharja või sandaale laenama. Usaldada neid süütu näoga olendeid väga ei maksa, tõenäoliselt ei näe te laenatud esemeid enam kunagi. Seepärast on tark enne magamaminekut peita ära nii söödavad kui söödamatud asjad. Lisaks hüäänile võib öisel ajal laagris näha näiteks kaht liiki šaakaleid ja genettkasse, kõrvukrebast, ja meemäkra. Nad kõik on õppinud pikanäpumehed, aga pealtnäha väheldase kähmaka meemägra suhtes tuleks sellegipoolest säilitada aukartus. Sel huvitaval elukal endal nimelt puudub enam-vähem täiesti respekt kaasolendite suhtes, ükskõik kui suured ja tugevad need ka ei oleks. Kui meemäkra tülitada, võib ta paugupealt muutuda püstikuradiks. Eriti taunimisväärne on ta väidetavalt instiktiivne komme lüüa ahistajat oma pikkade küünistega tagajalgadega otse hargivahele, ilmse sooviga vastast (muidugi, kui too on meessoost) mehedustest ilma jätta.

saakal

 

 

 

 

 

Tumeselg-šaakalil on ilusad silmad ja kaunis lauluhääl. Aga ainuüksi sellega ära ei ela. Šaakal on pärit põlisest varaste soost.

Loomulikult on toit see, mis loomad laagrite juurde toob. Nii mõnigi kord näeb safarilaager välja nagu rändtsirkus, kus on esindatud elevanditrikid, ahvide õhuakrobaatika, kõhurääkijad, lindude klounaad ja palju muid jõu-, ilu- ja naljanumbreid.

 

Ihaha-laagrikoht

 

 

 

 

 

Kaelkirjak on tulnud Ihaha laagrikohta, et öelda meile „Ke kgale re sa bonane!“ (long time no see!). Foto: Leho Luigujõe

Neljajalgsetele külalistele süüa pakkuda ei ole mõistlik tegu. Neist saavad kiiresti väliköögisõltlased. Elevandid võivad laagrit külastada siis, kui haistavad puuviljade – eriti tsitruseliste, õunte või ananasside lõhna. Ja võite kindlad olla, et oma londiga püüavad nad isuäratava aroomi kinni kilomeetrite kauguselt. Juhul, kui elevant on saanud lõhnava sõnumi, et teil on kaasas puuvilju ning tuleb laagrit läbi otsima, ei ole mõtet kuni kuue tonni raskuse londilisega vaielda. Kui olete hakkama saanud rumalusega ja võtnud laagrisse kaasa ananassid, tuleb teil nüüd lisaks neile loovutada jääsalat, kurgid ja tomatid ning ilmselt ka leib enne kui elevant need jõuga võtab. Üldiselt elevandid siiski laagrites ei käi, sest laagrivahid ajavad nad sealt ära. Kui mõnele londilisele safarituristid liigselt meeldima hakkavad, võib ta edasine elukäik kujuneda kurvaks – seda isegi vaatamata sellele, et kõik Botswana elevandid on riigi esimese mehe, Seretse Khama Ian Khama isikliku kaitse all. Vaid tema saab anda välja loa elevandi tapmiseks ja üksikutel juhtudel on ta seda ka teinud.

Ihaha-puhvlid

 

 

 

 

 

Üle 2000 pühvli külaskäik Ihaha laagrikohas võtab meid nõutuks – meil pole nii palju sööginõusidki. Foto: Leho Luigujõe

 

Linnud korjavad laagrirahva toidulaualt pudenenud palukesed üles niikuinii, nende puhul pole väga vahet, kas neid toidetakse tahtlikult või mitte. Raudkindlalt on igas laagris kohal viirfrankoliin – nurmkana suurune kanaline, kes näeb turvakaalutlustel välja nagu tiivuline elevandipabul. Nagu kanad ikka, on ta hull saiapuru järele ja on nõus palukese järele hüppama võhivõõra autosse, toidulauale või otse supipatta.

Pooltaltsad tutt-udelinnud, mitut liiki sarvnokad, safiirsinised kuldnokad ja vadavilbased suudavad teid veenda, et vähemalt poole Aafrika safari elamustest suudavad pakkuda sulelised. Neid tasub silmas pidada ka seetõttu, et läheneva ohu korral on nemad esimesed hoiatajad. „Go away! Gooway!“ hüüab hallturako. Laagrile on lähenemas ahvid. Aga see on juba omaette jutt.

viirfrankoliin

 

Pildil  harjutab  Viirfrankoliin  ühe safarilise abil tsirkusenumbrit “Double Dutch”.

Käesoleva loo autor on Botswana reisijuht Rein Kuresoo. Vaata ka meie Botswana reisikava.

Ole kursis põneva reisiinfoga

Pane siia oma meiliaadress ja oled toimuvaga kursis,



Liitu uudiskirjaga!